Mahhovi elulõngad
)
Elulõnga võib kasvatada sobivas nõus paigutatuna rõdule või terrassile, mis ei asu põhjapoolsel ega tuultele avatud majaküljel. Mahutiks, suurusega vähemalt 45x45 cm, võiks olla puust kast või pütt, savist või plastmassist pott vms. Õhemad plastikpotid vajavad küll ereda päikese puhul kaitset ülekuumenemise eest, kas või näiteks suuremate ümbrispottide või -kastide näol. Nõu põhjas peavad olema augud liigse vee väljavalgumiseks, näiteks ülal toodud suurusega potil vähemalt kolm 2,5 sentimeetrise läbimõõduga ava. Et need ei umbuks, tõstetakse konteiner veel maast kõrgemale mingile alusele või lihtsalt (tellis)kividele.
Muld. Võimaluse korral aiamulla ja komposti või turba segu,võib lisada ka liiva. Aiamuld üksi ei sobi, kuna tiheneb aja jooksul liigselt. Mugavam on osta aianduskauplusest spetsiaalset (toalille-)mulda. Hea oleks sellesse lisada mingit aeglaselt toimivat väetist, näiteks Osmocote’i.
Istutamisel toimitagu nagu tavaliselt potilillede puhul: enne poti mullaga täitmist katta drenaazhiavad kumerate savipotikildude või kivikestega, seejärel kiht peenemaid kilde, kivikesi või kruusa. Võimalusel sellele veel 7-8 cm paksuselt toitaineterikast, head komposti või kõdusõnnikut. Eelnevalt ca 15 minutit vees leotatud taim istutada potti umbes 6 cm sügavamale, kui ta enne kasvas. Ülaäärest jäägu mõned sentimeetrid vaba ruumi kastmisvee tarbeks. Suurema istutusnõu puhul võiks elulõnga kõrvale kasvama panna madalakasvulisi taimi. Need loovad meeldiva kompositsiooni ja pakuvad ühtlasi varju juurtele. Ühte suuremasse nõusse võib istutada ka kaks sobivat sorti. Pärast istutamist kasta hoolikalt.
)
Toestamiseks ei piisa üksikust kepikesest, vaid on vaja puidust, bambusest, metallist või traadist konstruktsiooni kõrgusega ca 90 cm-120 cm. Sellele köita liaani varred spiraalina, alates alt. Taim ei tõuse siis kohe väga kõrgele ja on hiljem ühtlasemalt õitega kaetud. Varte kinnitamist tuleb jätkata pidevalt kogu kasvuperioodi jooksul. Kasulik on võrsed kasvu algul ükshaaval 3-4 pungale tagasi näpistada, siis haruneb põõsas rohkem ja muutub tihedamaks.
Kasta on vaja iga päev, alates ajast, mil uued võrsed hakkavad lehekaenaldest ilmuma. Poti läbikuivamine kahjustab taime. Istutusmullas olevad varuväetised ammendab hoogsalt kasvav elulõng 4-6 nädalaga,seetõttu peaks edaspidi väetama kord nädalas, kastes mingi vees lahustatud täisväetisega vastavalt pakendil olevale juhendile (tavaliselt 20g 10 liitri kohta). Teha seda kuni õitsemiseni, peale õitsemist jätkata taas, hoidudes sügisel lämmastikväetistest. Väetamine õitsemise ajal vähendab õiterikkust. Tuleb jälgida, et potimuld oleks niiske enne väetiselahuga kastmist. Kui olete lisanud mulda aeglaselt mõjuvat nn osmokoot-tüüpi väetist, siis hoiduge üleväetamisest.
Talvel talub elulõng ilma katmata –7 C kraadi külma. Et meie talved on karmimad, peaks poti hoolikalt soojustama (ka põhja alt) või tõstma valgesse jahedasse ruumi, mille optimaalne temperatuur +3 kuni –3 kraadi. Vähem kui +10 kraadi peaks see igal juhul olema. Lakata väetamast, kastmist vähendada miinimumini, kuid mitte lasta potti täiesti läbi kuivada. Soojades keldrites kipuvad noored võrsed kevade eel venima, mis kurnab taime. Parim viis poti-elulõnga talvitamiseks on kaevata see kuskil aianurgas sügavalt maasse ja katta pealt, nagu seda tehakse tavaliselt aiamullas kasvavate elulõngade puhul. Mingit muret pole talvel mägilõngadega (alpi ja suurekrooniliste elulõngadega), nemad taluvad –30-kraadist pakast. Ka ei lõigata neid talveks tagasi. Vajadusel kärbitakse peale õitsemist (I lõikamisrühm). Teisigi poti-elulõngu lõigatakse vastavalt üldistele reeglitele: suureõielised ja suvel õitsevad väikeseõielised harilikult 5-10 sentimeetrise kontsuni. Erandina võib katsetada mõne varasuvel õitseva suureõielise sordiga (II lõikamisgrupp), lõigates ära vaid õitsenud ladvaosa ja puhastades nõrkadest vartest (‘Piilu’, ‘Niobe’).
Pealmise mullakihi uuendamine toimugu igal kevadel. Selleks eemaldame ettevaatlikult 7-8 sentimeetrise kihi vana mulda poti pealt ja asendame selle värske, toitaineterikka mullaga. Samal ajal võib lisada ka väetist. Kolme-nelja aasta järel tuleks elulõng ümber istutada. Teha seda taime puhkeajal hilissügisel või varakevadel. Lõigata varred lühemaks või vastavalt sordile täiesti madalaks, eemaldada tugi. Tihedaks kasvanud juurepalli pinnal võib osa juuri lahti harutada või isegi 5-7 cm jagu lühemaks kärpida. Sel juhul tuleb kõne alla ka vanasse potti tagasi istutamine. Muidugi on vaja potti enne puhastada.
Väga oluline on valida sobiv sort – kasvult madalam, rikkalikult õitsev, elujõuline. Vanem 3-4 haruga taim on kasulikum. Mugavad on potis kasvatada kevadel mais-juunis õitsevad mägilõngad, nagu ‘Constance’, ‘White Swan’, ‘Frances Rivis’, siberi elulõng. Nende õieilu jätkub küll lühemaks ajaks, kuid nendega pole talvitamisel probleeme. Suvel ja sügissuvel õitsevatest väikeseõielistest sobivad madalamad, püstja kasvuga tervelehise elulõnga (integrifolia) rühma sordid, nagu ‘Arabella’, ‘Blue Boy’, C.x durandii, ‘Rooguchi’. Sinise elulõnga (viticella) rühma põõsad kui vitaalsed ja kõrgekasvulised ei mahu hästi potti, erandina võib-olla ehk ‘Betty Corning’ ja ‘Madame Julia Correvon’. Ei sobi ka tanguutia rühma elulõngad. Suureõielistest soovitatakse nõus kasvatamiseks peale eespool nimetatud ‘Niobe’ ja ‘Piilu’ veel näiteks sorte ‘Multi Blue’, ‘Hagley Hybrid’ , ‘Madame Eduard André’ jt.
Kasvatada elulõnga nõus on töömahukas ja palju hoolt nõudev, kuid kauni ja elujõulisena püsib taim potis tavaliselt siiski vaid mõned aastad. Seejärel võiks ta aeda istutada.