Mahhovi elulõngad
Närbumistõbi ohustab suureõielisi elulõngu kogu maailmas. Vastuvõtlikumad sellele tõvele on varasuvel õitsevad suureõieliste sordid (II lõikamisgrupp), hilised, nn Jackmani-rühma hübriidid (III lõikamisgrupp) on haiguskindlamad. Väikeseõielised liigid ja sordid nakatuvad sellesse haigusesse harva.
Tõbe iseloomustab näiliselt terve taime üksikute võrsete äkiline närtsimine, just nagu vaevleks elulõng veepuuduses. See juhtub tihti õitsemise algul. Kõigepealt vajub longu võrse latv. Kuigi vars näib esmapilgul täiesti terve, avastate lähemal vaatlusel sellel mõne sentimeetri pikkuse pruunika kõdunenud osa. Tavaliselt on see alumiste pungapaaride kohal, aga võib asuda ka mullapinnal või paar sentimeetrit allpool.
Kastmine longus elulõnga ei aita, sest vigane vars ei juhi enam vett. Tasapisi muutub kogu võrse pruuniks ja kuivab. Mõne aja pärast võib sama juhtuda põõsa mõne teisegi varrega. Eriti ohtlik on noore, üksiku rohtse võrsega taime haigestumine: maapinnale ei pruugi sellest jääda mingit rohelist elumärki. Närbumistõve põhjustajaks peetakse seent Phoma clematidina, mille eosed levivad vee ja putukatega.
Soovitusi närbumistõvest hoidumiseks.
· Istutamisel paigutage taim nii, et paar pungapaari jääb mulla alla (ca 5 cm). Pärast kahjustust võrsuvad nendest uued kasvud.
· Esimesel kahel aastal pärast istutamist loobuge õitest, et kasvatada tugev mitmeharuline taim. Selleks näpistage pärast istutamist väikesel taimel latv ära. Suurem, elujõuline taim lõigake pärast juurdumist, s.o. umbes ühe kuu järel kolmanda pungapaarini tagasi (umbes 30 cm kõrguselt). Järgmisel suvel lõigake meetripikkuseks sirgunud võrsed taas madalamaks, seekord 60 cm kõrguseks. Selline kärpimine hoogustab juurte arengut, põõsa harunemist ja tugevnemist.
· Haigestunud võrse lõigake kohe ära altpoolt nakatunud kohta ja põletage.
· Kogemused on näidanud, et tavaliselt ei hukku (eriti vanem) põõsas täielikult, hea hoolitsuse korral saab taime päästa. Ärge kaevake juurekontsu välja, vaid märgistage koht tikuga ja kastke hoolikalt. Kui haigus on hävitanud kõik võrsed, tuleb uusi oodata sageli aasta, isegi kaks, enne kui need sügavalt pinnani jõuavad.
· Kui aga taim tõesti on hukkunud, ei ole hea samale kohale uut suureõielist elulõnga istutada ilma mulda istutusaugus vahetamata, milleks kulub ca 10 pangetäit. Küll edeneb samal kohal mingi väikeseõieline elulõng.
· Puukoolid tõrjuvad närbumistõbe kemikaalidega, kuid uurimused on näidanud, et nende mõju kaob kolm nädalat peale pritsimise lõpetamist. Koduaeda mürgid ei sobi.
· Parim tee närbumistõvest hoidumiseks on kasvatada haiguskindlamaid sorte. Sellel eesmärgil on Rahvusvahelise Elulõngaseltsi liikmed, toetudes oma kogemustele, koostanud nimekirja vastupidavamatest sortidest, mida soovitatakse eriti algajaile "The Clematis List for Beginners". Ka meie sordikirjeldustes on sellele nimestikule viidatud märkega Rahvusvahelise Elulõngaseltsi soovitussort.