Mahhovi elulõngad
)
Enamik elulõngu on kõrged, mitmemeetrised liaanid või poolpõõsad, kes vajavad tuge. Toestusviise on palju. Meil ollakse harjunud elulõnga istutama seina või müüri äärde. Toestamiseks seal kasutatakse puust või metallist sõrestikku ning muid konstruktsioone, harvem traadist või nöörist võrku.Isegi seina löödud naeltele põimitud traat või nöör on selleks sobiv.
Keset aeda asuvale elulõngapõõsale annab tuge sobiv pergola, mitmesugused postid vm kujundid.Tara, eriti võrktara muudab elulõng kauniks tihedaks hekiks. Kõik need on kunstlikud, inimese loodud toed.
Looduses on metsik elulõng algselt roninud üle põõsaste, tõusnud madalamale või kõrgemale )
puusse, loogelnud mööda maad, üle kivide, puurontide ja kändude. Sarnaseid viise toestamiseks kasutatakse tänapäeval üha enam ka aias, seda eriti väikeseõieliste elulõngade puhul. Nende kaaslaseks sobivad mitmesugused ilupõõsad, madalamad leht- ja okaspuud. Populaarne on elulõngade kooslus tugevamate pargi- või roniroosidega. Efektselt mõjub elulõng huvitava kujuga kuivanud puu skeletil. Madalamad püstised sordid võivad ilmestada püsilillepeenart, lamavad vormid loovad kirka värvilaigu kiviktaimlasse. Vt artikkel: “Elulõng on seltskondlik taim”
)
Suureõielised elulõngad vajavad palju toitu ja vett. Kui elulõngataim istutati nõuetekohaselt – küllaldaselt suurde auku ja rammusasse mulda – siis ei ole esimesel-teisel kasvuaastal vaja väetisi anda. Hiljem peab väetamine olema regulaarne: kevadel kasvu algul turgutada taime peotäie lämmastikväetisega, suve jooksul kasta kord nädalas mingi kompleksväetise lahusega (20 grammi, so 1 supilusikatäis 10 liitri kohta). Võib kasutada ka orgaanilisi väetisi, nagu veega lahjendatud kanasõnniku leotist (suhe 1:15 või vastavalt juhendile pakendil). Teha seda kuni õiepungade puhkemiseni. Väetamine õitsemise ajal lühendab õiteaega. Sügisel peale õitsemist lämmastikväetisi ei anta, kasutada võib müügil olevaid spetsiaalseid sügisväetisi.
Multshimine kõdusõnniku, turba või kompostiga aitab hoida niiskust ja väetab ühtlasi. Kui kasutada sõnnikut, ei tohi seda elulõngavartele liiga lähedale panna.
Väikeseõielised elulõngad pole nii nõudlikud. Viticella (sinise elulõnga) rühma sordid kui suureõielistele kõige sarnasemad on küll tänulikud mõõduka väetamise eest. Teistele väikeseõielistele peaks piisama ühest korrast suve jooksul. Üldse ei vaja lisatoitu mägilõngad.
Suureõielised hübriidelulõngad vajavad meie oludes talvekatet. Sügisel enne püsivaid külmi,)
kui varred on tagasi lõigatud, võiks põõsale raputada ämbritäie mulda, kerget komposti või turvast.Kui see pole võimalik, piisab ka u 15 – 20 sentimeetri paksusest mingi koheva materjali kihist, nagu kuivad puulehed, kuuseoksad, laastud vm. Et kate kuivaks jääks, laotame peale veel tüki tõrvapappi, eterniiti vm. Tuleks jälgida, et taim talvel õhupuudusse ei jääks. Kui otsustate säilitada II lõikamisgrupi elulõngade varred, siis painutage need enne katmist ettevaatlikult maha.
Väikeseõielised elulõngad reeglina katmist ei vaja. Et aga kõik noored taimed on külmaõrnad, oleks õige neidki paaril esimesel aastal pakase eest varjata, eriti haruldasemaid sorte (`Bill MacKenzie´,´Duchess of Albany´,´Kaiu´).
Kevadel on tähtis leida optimaalne aeg talvekatte eemaldamiseks. Kui see toimub liiga vara, võivad noored võrsed kannatada öökülmade tõttu; kui liiga hilja, võivad pikaks veninud varred kattematerjalist läbi kasvada ja murduda.