Prindi kaasa

Elulõngade register ja aianduslik klassifikatsioon

Et hõlbustada aiapidajail orienteerumist tuhandetes liikides-sortides, on Briti Kuningliku Aiandusseltsi initsiatiivil koostatud ja välja antud rahvusvaheline elulõngade register. (“The International Clematis Register and Checklist 2002” London SW1P 2PE, 80 Vincent Square). See käsiraamat sisaldab maailmas kasvatatavate registreeritud elulõngade lühiandmed, määrab kindlaks kehtiva nimekuju, samuti toob ära elulõngade aiandusliku klassifikatsiooni.

Sama register on võetud aluseks interneti veebilehele “Clematis on The Web”, mis sisaldab põhjalikku ja autoriteetset infot igale elulõngahuvilisele.Ka käesoleva kodulehe materjal toetub nimetatud allikaile.

Aiandusliku klassifikatsiooni järgi jaotatakse elulõngad suureõielisteks ja väikeseõielisteks. SUUREÕIELISTE ELULÕNGADE õied on alustassi-kujulised, harilikult ülespoole avatud, läbimõõduga keskmiselt 10 – 20 cm. Neid sorte, mille õied tekivad eelmisel aastal kasvanud vartel ja puhkevad juba juunis, nimetatakse varasteks suureõielisteks elulõngadeks (varem tuntud kui Patensi ja Florida rühm). Näiteks `Niobe´, `General Sikorski´. Sordid, mille õied puhkevad sama aasta kevadel kasvanud võrseil alates juuli lõpust, on hilised suureõielised (varem tuntud kui Jackmani rühm).Nt `Victoria´, `Perle d´Azur´.

VÄIKESEÕIELISTE ELULÕNGADE õite läbimõõt on harilikult alla 10 sentimeetri (2 – 12cm). Õied hoiduvad longu, olles vähem või rohkem avatud kellukad (mägilõngade, tervelehiste ja tanguutia rühm), mõnikord aga ka püstised karikakujulised (teksase elulõngad) või väikesi tähekesi meenutavad (mandel-elulõngade rühm, nt C.recta). Nende peenikesed juured on sageli põimunud tihedaks tombuks.

Väikeseõielised elulõngad jaotatakse omakorda 13-sse alarühma. Meile on olulised neist järgmised:

· Mägilõngade (atragene) rühm. Need 3-4 meetri kõrgused liaanid õitsevad vara (mais-juunis) eelmise aasta vartelt. Õied on kellukjad, suvel ehivad taime siidised seemnepead. Siia kuuluvad nii lihtõielised alpi ja siberi elulõngad kui ka täidisõielised suurekroonilised eluõngad oma sortidega, näiteks ´Violet Purple´,`Albina Plena´, `Markham´s Pink´. Reeglina nende varsi sügisel tagasi ei lõigata. (Vt artikkel “Mägilõngadega suve algusse”)

· Siniste elulõngade (viticella) rühm. Need elulõngad on nö sillaks suureõieliste ja väikeseõieliste vahel, ühendades mõlema eelised. Paljud neist kannavad üsna suuri õisi (läbimõõduga 10 cm ja enamgi), on aga samas vähenõudlikud, vastupidavad, tugevakasvulised ja rohkeõielised ning mis peamine – haiguskindlad. .Rahvusvaheline elulõngaselts soovitab sinist elulõnga eriti algajaile ja neile aiapidajaile, kel suureõieliste hübriididega äpardusi on olnud.Näited: `Madame Julia Correvon´, `Etoile Violette´. ( Vt artikkel “Usaldusväärsed elulõngad”).

· Tervelehiste elulõngade (integrifolia) rühm . Selle meil vähe tuntud, kuid väärtusliku, kaua õitseva rühma omapäraks on rohtsed või poolpuitunud varred, mis ei köida end lehevarte abil tugede külge. Naaldudes toestusele vajavad kõrgemad sordid täiendavat sidumist.Ka võib lasta neil maapinnal loogelda või üle madalamate põõsaste ronida.Madalamad puhmad, kõrgusega alla 1 meetri, sobivad püsilillepeenra eesäärde. Õied on vastupidavad ka vaasis. Sorte: `Alionushka´,`Arabella´, `Rooguchi´,Clematis x durandii.

· Teksase elulõngade (texensis) rühma sorte peetakse elulõngamaailma aristokraatideks. Nende püstised, liiliaõielist tulpi meenutavad päikeselembesed õiekarikad on enamasti erksavärvilised roosad või punakad. Taim küüniks vertikaalselt kasvades 2 m kõrgusele, kuid on parem lasta tal loogelda mõnel madalamal põõsal, et nautida õie ilu pealtpoolt. Raskesti paljundatav, seepärast istikuid harva saada. Sorte:`Duchess of Albany´,`Princess Diana´.

· Tanguutia elulõngade (tangutica) rühm. Puitunud vartega ronitaimed, kannavad laternakujulisi kollaseid lihtõisi sama aasta võrseil varasuvest hilissügiseni ühe-aegselt siidiste seemnepeadega.Varred võib sügisel maha lõigata 0,5 – 1 m kõrguselt.

Kui aga taimel on kasvuruumi kõrgel puul või müüril, võib jätta ta kärpimata. Sel juhul õitseb varem. Tanguutia elulõnga tuntakse hästi.Vähem tuttav on saagjalehine elulõng (C. serratifolia), kes õitseb pea lumeni. Parimaks kollaseks sordiks peetakse kõrgekasvulist (kuni 8m) iludust `Bill MacKenzie´.

· Mandel-elulõngade (flammula) rühma hinnatav omadus on nende meeldiv lõhn. Pisikesed (2-4 cm) pööristes valged õietähekesed on C.recta (püst-elulõnga) madalal (1 m) sordil `Purpurea´ kui ka kõrgema kasvuga liigil C.mandschurica (mandzhuuria elulõngal).Taimed ise on rohtsed poolpuitunud püstiste vartega puhmad või poolpõõsad Ka kõrge (3 – 4 m) C.x triternata `Rubromarginata´on oma meeldiva aroomi pärinud liigilt C. flammula, keda on ristatud C. viticellaga.

· Muudest väikeseõielistest elulõngadest kasvab meil hariliku elulõnga (vitalba) rühma kuuluv `Paul Farges´, karuputkelehiste elulõngade (heracleifolia) rühma sort `Praecox´ ja elulõngahuviliste poolt kõrgelt hinnatud kuljus-elulõngade (viorna) rühma arvatud Eesti sort `Kaiu´.

Vt artikkel “ Hõlbus elu väikeseõieliste elulõngade seltsis”